Ma tunnen, et mul ei ole siin organisatsioonis enam arenguvõimalusi, justkui tammuksin paigal. 
See ametikoht või roll, mis mind kõnetaks, on hõivatud ja paistab, et seal lähiajal liikumist ei toimu.
Olen juhiga rääkinud, mis teemad ja väljakutsed mind organisatsioonis veel huvitaksid, kuid praegu soovitakse mind hoida selles rollis või uusi ametikohti ei ole võimalik luua.

Kas oled kogenud olukorda, kus mõni oluline otsus või valik on juba igakülgselt läbi mõeldud, uuritud ja kaalutud, kuid otsustamine muutub justkui sellest veelgi keerulisemaks, tekitab juurde sisemist segadust - mille tulemusena sa lükkad otsustamist ja vajalike sammude astumist üha edasi?

"Ma tahan ausalt tööle kandideerida, ma ei taha tutvuste kaudu otsida!"

Nii kõlas resoluutne lause ühe kunagise kliendi suust, kellega erinevaid tööotsingu strateegiaid arutasime. Ta oli pidanud tervise tõttu enda pikaaegsest töökohast ära tulema ning otsis nüüd uusi võimalusi, kuidas muutunud olukorras tööelus edasi toimetada. 

Põhjuseid, mis tekitavad enda tööeluga suures plaanis rahulolematust, pingeid või mingit laadi tüdimuse kogemist, on erinevaid. Kas teemaks on näiteks pigem liiga suur koormus,  samaaegselt palju erisuguseid väljakutseid, millega tuleb tegeleda nii tööl kui ka elus laiemalt?  Või on hoopis väljakutset, arengut või vaheldusrikkust tööelus liiga väheks jäänud ning tundub, et enda oskusi ja potentsiaali ei saa täna päris sobival moel rakendada?

Kui aus ja avatud saab olla juhiga enda pikema vaatega karjääriplaanidest rääkides või kui valmis ollakse näiteks arenguvestlusel jagama, mis tegelikult tööelus pingeid või rahulolematust põhjustab? Kuidas neid teemasid arutada, kui ehk inimesel endalgi pole päris selge, mis seda sisemist kripeldust tekitab või kus suunas edasi areneda sooviks?