Ma tunnen, et mul ei ole siin organisatsioonis enam arenguvõimalusi, justkui tammuksin paigal. 
See ametikoht või roll, mis mind kõnetaks, on hõivatud ja paistab, et seal lähiajal liikumist ei toimu.
Olen juhiga rääkinud, mis teemad ja väljakutsed mind organisatsioonis veel huvitaksid, kuid praegu soovitakse mind hoida selles rollis või uusi ametikohti ei ole võimalik luua.

Põhjuseid, mis tekitavad enda tööeluga suures plaanis rahulolematust, pingeid või mingit laadi tüdimuse kogemist, on erinevaid. Kas teemaks on näiteks pigem liiga suur koormus,  samaaegselt palju erisuguseid väljakutseid, millega tuleb tegeleda nii tööl kui ka elus laiemalt?  Või on hoopis väljakutset, arengut või vaheldusrikkust tööelus liiga väheks jäänud ning tundub, et enda oskusi ja potentsiaali ei saa täna päris sobival moel rakendada?

Kui aus ja avatud saab olla juhiga enda pikema vaatega karjääriplaanidest rääkides või kui valmis ollakse näiteks arenguvestlusel jagama, mis tegelikult tööelus pingeid või rahulolematust põhjustab? Kuidas neid teemasid arutada, kui ehk inimesel endalgi pole päris selge, mis seda sisemist kripeldust tekitab või kus suunas edasi areneda sooviks?

Ennast arendada - saada uusi oskusi ja teadmisi,  kogeda väärtuslikke taipamisi või avardada enda maailmapilti - on võimalik väga erineval moel. 

Petturi fenomeniks (impostor phenomenon) nimetatud mõtteid ja tundeid kogevad paljud inimesed mõnel tööelu perioodil ning selle puhul on leitud otsene mõju töö tulemuslikkusele ja töötaja rahulolule.